Paljud meist tunnevad vahel, et meid ümbritsev maailm on palju salapärasem ja mitmekülgsem, kui esmapilgul paistab. Side teispoolsusega on teema, mis on inimkonda läbi ajaloo huvitanud. Täna tahan ma teiega jagada tõelisi lugusid inimestest, kes on teispoolsusega kokku puutunud.
Need lood näitavad, et side teispoolsusega võib avalduda väga erineval moel ning see on sageli kogemus, mis on täis emotsionaalset sügavust ja tähendusrikkust. Sõltumata sellest, kas usute teispoolsusesse või olete selliste nähtuste suhtes skeptiline, ei saa eitada, et sellised lood panevad mõtlema meie eksistentsi müstilisuse üle ja selle üle, mis võib olla nähtava taga.
Esimene lugu: Sosin seina taga
Anna, 35-aastane, üüris korteri vanas tellismajas Tallinna kesklinnas. Esimesed nädalad möödusid rahulikult, kuid peagi hakkas ta märkama kummalisi asju.
„Mõnikord hilja õhtul kuulsin, nagu keegi sosistaks seina taga. Justkui vaikne naisehääl räägiks mingis tundmatus keeles. Kontrollisin naabreid – selle seina taga oli tühi tuba. Seal ei elanud keegi,“ meenutab Anna.
Ühel ööl, kui ta ei suutnud enam vastu pidada ja läks lähemale, vaibus sosin järsku ning koridori peeglis nägi ta hetkeks naist vanaaegses kleidis. Järgmisel päeval tunnistas korteriomanik, et selles toas oli varem elanud tema tädi, kes tegeles spiritismiga ja suri unes – otse selle peegli ees.
Teine lugu: Unenäokiri
Aleksei, 38-aastane, elas üle raske aja pärast armastatud vanaema surma. Mõned nädalad pärast matuseid nägi ta väga eredat ja elavat und.
„Ma olin tema majas, kõik oli täpselt nagu vanasti – hubasus, soojus, pirukalõhn. Vanaema istus laua taga ja naeratas. Ta ulatas mulle kirja ja ütles: ‘Sa saad hakkama. Ma olen alati sinu lähedal.’ Kui ärkasin, tundus, nagu oleks see olnud päriselt,“ räägib Aleksei.
Järgmisel päeval, kui ta sorteeris pööningul vanu asju, leidis ta tõepoolest ümbriku vanaema käekirjaga. Sees oli kiri, kirjutatud ammu enne tema surma – täis sooje sõnu ja julgustust olla tugev.
Kolmas lugu: Vari trepil
Marina, 46-aastane, kolis vanasse maamajja, mille päris oma vanaisalt. Maja oli aastaid tühi seisnud ja juba esimesest päevast tundis naine seal kummalist energiat – mitte hirmutavat, vaid justkui jälgivat.
„Igal õhtul nägin varju, mis liikus mööda treppi. See ei teinud halba, aga tundus, nagu keegi lihtsalt kontrolliks, kas kõik on korras,“ jutustab Marina.
Ühel päeval leidis ta panipaigast vanaisa päeviku, kus mees kirjutas, kui väga ta kartis oma lapselapse tuleviku pärast ja soovis jääda tema kõrvale ka pärast surma. Sellest ajast saadik võtab Marina seda varju kui märki: vanaisa ongi temaga – kahe maailma piiril, vaikuses valvamas.
